Paar Youtube'i klassikut kah

Make Up Store'i individuaalne meigikursus /Käisime Tiinaga väljas

Käisime Tiinaga kolmapäeval Make Up Store'is. Mul oli ju see kinkekaart, mille eest saab meigikoolituse ja 45 euro eest manti ja kõigest sellest ilust pidi ju pilti tegema, nii et mul oli päevapiltnikku vaja ja üldse on iga väike linnaskäik minu jaoks viimasel ajal nii pidulik sündmus, et fanfaare pole veel kuskilt suutnud saada, aga tähistama peab kõike.

Mul oli igasuguseid ootuseid. Ennetava guugeldamise tulemusel leidsin erinevaid arvamusi ja kogemusi. Et "kõige parem ikka kui see mees teeb" ja "mulle visati kähku mingi jama näkku" ja "nii mõnus oli, tahan tagasi minna" ja "midagi uut ma ei õppinud" ja nii edasi.

Minu kogemus oli pea üleni positiivne, halba ei oskagi välja tuua, aga mõni asi oli lihtsalt selline neutraalne üllatus.

Esiteks läksin ma kohale täismeigiga, kuhu kuulus ka mu praegune lemmikripsmetušš Lash Architect 4D, millest ma kirjutasin siin. Põhjuseks see, et teda ei ole üldse nii kerge maha saada nagu mõnda muud tušši, mis jällegi halvemini kestab. Pean üsna passiivset jahti hea silmameigieemaldaja jaoks, mis võtaks kõik kiiresti maha ja ei ajaks silmi kipitama, praegune Nivea veekindla meigi eemaldaja ei täida kumbagi nõudmist, kuigi mu tušš ei ole isegi veekindel. Muideks, see eemaldaja ei võta maha ka Nivea enda veekindlat ripsmetušši.

Make Up Store'i Eye Foam Remover will be running for My Next Top Eye Makeup Remover, congratulations. Pilt on Make Up Store'i kodulehelt, aga vaata seda hinda seal - 220 eurot. Ma sel hetkel ei küsinud, aga ma lihtsalt ei usu seda. 

Teine asi, mis osutus minu jaoks liiga kalliks, aga oli iseenesest hea, oli nahaseerum nimega... Skin Serum. Hind pisut üle 30 euro, pudelis silma järgi 30 milliliitrit. Nii paks mu rahakott pole/nii halvas seisus mu nahk pole/nii vanamoeline ma veel olen, et praegu ei hakka sellist asja ostma. Aga halb ta küll polnud, jumestuskreem tundus kergemini peale libisevat ja kulus teda ka vähem kui tavaliselt ja naha tegi ka siledaks ja meik hiljem näo pealt maha ei kulunud ja see seerum tegi kõiki neid asju, mida peaks praimer/primer/meigialuskreem tegema, lisaks on ta siis ka näohoolduse eest.

Asi läks minu jaoks huvitavaks siis kui ta asus mu silmaaluste kallale minu soovil (havi käsul) millegi muu kui Easy Cover Blue'ga (pilt Make Up Store'i kodulehelt):

Selle viimase (mis on ülal pildil) ostsin üle aasta tagasi Tartust, suurem osa on veel alles ja ta on selline väga hea tekstuuriga, katab korralikult ja ei kogune kuskile nahavoldi vahele ja ei tundu naha peal liiga raske. Viimasel ajal olen aga hakanud igatsema midagi veel kergemat, heledamat ja helendavamat ja sellist, mis paneks silmad särama, mitte lihtsalt ei teeks sinist roosaks.

Ka viimasel juhul olen olnud magav kass ja näe - jooksiski hiireke suhu. Olen lihtsalt paar korda mõtteid mõlgutanud ("mõlgutama" on imelik sõna) ja ei olnud isegi guugeldamist viitsinud teha ja nüüd kanti mulle hõbekandikul eriti hea variant ette. See oli nii kerge ja täpselt see, mida ma olin ette kujutanud. Väike tuub nimega Reflex Cover. Mõttes tegin otsuse, et see saab kindlasti üheks asjaks, mis kinkekaardi eest saab soetatud. Teine pidi kindlasti olema Liquid Foundation, mida ta ka minu peal kasutas, kuigi ta oli mu nahatüübi osas üsna kahevahel, lõpuks sai määravaks lihtsalt see, et parasjagu on talv.

Neil on nimelt õlivaba Matt Foundation, mis sobib rasusema naha jaoks ja õli baasil Liquid Foundation, mis on pigem kuivema naha jaoks. Talvel on suurem osa nahatüüpe kuivemad, nii et.

Esimene üllatus oligi see, et ta ei kasutanud mu enda valitud tooni nimega Milk. Ainult. Ta segas seda Vanillaga. Kes Matt Foundationi arvustust luges, nägi kui väike vahe seal eri toonidel on. Ja ometi olen mina ikka nii eriline, et meigikunstnik pidas vajalikuks minu jaoks kahte värvi kokku segada. Selline udupeen värk.

Liquid Foundationi olin juba sinna minnes kavatsenud ka osta, nii et nüüd jäi veel vaid üks kandidaat alles, et kes siis veel sõelale jääb. Mingil hetkel oli küll selline tunne, et potilaadale see mõistlikkkus, ma tahan hoopis kolm korda rohkem asju kui olin planeerinud, hiljem muidugi leidsin kusagilt selgroo üles ja jäin varem otsustatud piiride sisse. Aga nõrk olen küll.

Näiteks põskede kontuurimiseks/varjutamiseks kasutas ta põsepuna, mida ta nimetas ise pruuniks. Selle nimi oli Sand (pilt MUS lehelt) ja see oli kuidagi nii õige värv. Selline õige tasakaal pruuni, roosa ja tagasihoidliku mati tekstuuri vahel. Selline värv, mis oleks väga ilus ka tagasihoidliku silmameigi puhul. Selline värv nagu nahk ise, kuigi tegelikult ju nahk ei ole sellist värvi, aga no huulte värv. 

Mul on tegelikult juba Narsi Laguna, aga viimane on palju soojem ja sätendavam ja, mulle tundub nüüd, suvesse sobivam. MUS-i Sand on hoopis põhjamaise naha talvine varjutamisruuž. Aga ma ei ostnud seda ära, ma natuke veel mõlgutan teda.

Teine, mis tundus ka päris hea, oli põsepuna, mida ta kasutaski põsepunana. Selle nimi oli Passion (MUS).

Mul on kaks põsepuna, ühe brändi omad ja ma kunagi kindlasti kirjutan neist, aga etteruttavalt ütlen, et nad on hea kvaliteediga, aga kumbki pole see minu värv, mis oleks kõige... kuidagi loll väljend, aga - kõige loomulikum. Mulle näikse, et Passion on hea kandidaat, aga ma kaalun ka Narsi Orgasmi, mida Eestis siiski ei müüda ja mille peaks ilmselt eBayst ostma, aga siis võib Eesti riik mult jälle impordimaksu ja teenustasu küsida. Ma veel mõtlen.

Puudrina kasutas ta kogu meigi kinnistamiseks Loose Powder'it toonis Milk (MUS).

Siin oli teine üllatus - ta pani seda jumestuskreemi peale tegelikult enne põsepuna ja varjutusruuži ja põhjendus oli väga loogiline - selleks, et ühtlasemalt hajuks, peab põhi olema kuiv. Ma ise panen tavaliselt puudrit alles kõige lõpus ja siis ka palju vähem kui tema seekord. Suurt vahet, ausalt öeldes, ma ei märganud. Eks see ole isikliku maitse küsimus vist ikkagi, mõni on nii kuiva nahaga, et ei kasutagi puudrit.

Väike üllatus oli ka see, mida ta kasutas helenduse lisamiseks. See oli Wonder Powder ja tooni nimi oli Kalahari (MUS).

Vaata seda värvi ja nüüd võta arvesse, et seal tundusid kõikide nende potskude sisud veel tumedamad.

...?

Aga, jah, ta loomulikult ei olnud mingi ülitugeva pigmendiga ja meikar kasutas puudrit ennast ka üliülivähe. Mina ise paneks hoopis mingit valge, roosa ja kuldse poolset eriti heledat ja pigem kreemjat mitte kuiva puudrist asja. Esiteks mul on nii madalad põsesarnad, et natuke veel ja nad hoiavad hoopis sissepoole. Teiseks on mul põskedel ja eriti sarnadel nahk kuivapoolne ja mulle kuidagi ei meeldi sinna palju puudrit panna.

Kõige huvitavam koht oli, nagu võiski arvata, silmameigi tegemine. Ma ise olen alati lähtunud sellest, et mul on selline lai ja raske ja rohmakas lõug, samas ma ei virise - mulle endale meeldib pigem tugev lõug kui sisse "närtsinud" lõug. Sellele lõuale lisaks on mu silmad aga 1) väiksed, 2) längus, 3) kitsalt koos. Selle kõige tasakaalustamiseks olen alati silmameiki tehes pannud silma välisnurka tugevat tumedust ja venitanud seda ka väljapoole ja pisut üles.

Tema tegi tegelikult sama, aga hoopis - ülespoole ja pisut välja. rõhk oli siis hoopis sellel, et mu silmad suuremad tunduksid. Ma ise tavaliselt üritan kitsasilmset karnivoorset väljanägemist "maha raputada". Tegelikult ta tegigi must herbivoori - hiljem töö juures peeglisse vaadates mõtlesin, et ma näen välja nagu ehmunud kits. Ta ise seletas, et kui niimoodi (nagu ma sinna kohale jalutasin) laiali ja teatavast joonest üle minnes lauvärvi panna, siis see tekitab sellise pilusilma illusiooni.

Mis mulle, muide, meeldib. Sest mu silmad on minu jaoks ka 4)liiga ümmargused ja 5)liiga vähese mandlilisuse/pikkusega. Pealegi olen alati tahtnud silmi ka selleks laiali venitada, et kuidagi lõuga tasakaalustada.

Aga kõigest sellest harjumatusest hoolimata mulle ikkagi meeldis. Esiteks, see silmameik oli ilus. Teiseks, ta kasutas värve, mis olid minu värvid, aga mille ma olin kauaks hüljanud - viimati tegin kuldse, heleroosa ja tumelillaga silma keskkoolis, kus mul oligi selline Isadora kvartett. See kombo on, muide, klassikaliste pruunide ja suitsusilma hallide kõrval üks levinumaid lauvärvikvartettide ja triode jaoks.

Kolmandaks, mulle meeldis, et oli aru saada, et ma pole seda ise teinud. Üks mu hirme oli tegelikult see, et mulle ei saagi meiki paremini teha kui ma juba teen. Tagantjärele tundub see nii rumal, aga enda õigustuseks ütlen, et iga inimene tunneb ju oma nägu kõige paremini.

Neid lauvärve tahtsin esimese hooga ka, sest nad ei ole oma koguse ja kvaliteedi kohta tegelikult üldse kallid - Maci omad on umbes sama head, kallimad ja kolm korda väiksemad. Samal ajal on mul siiski liiga palju lauvärve ja üldse on mul vaja kõik kuidagi ära organiseerida enne kui ostan midagi sellist, mida mul tingimata vaja pole. Siis on parem ülevaade ja üldse.

Üritasin teha silmameigist ka skeemi, sest suures tuhinas unustasin paluda Tiinat, et ta mu silmadest suure plaani võtaks.

Huvitav oli see, et kõik lauvärvid, mis meigikunstnik mulle peale kandis - mitte ükski neist polnud matt - jälle nagu mina keskkoolis. Praegu kasutan väga harva (igapäevaselt) mittematte lauvärve.

Toonid, mida ta kasutas, on siis vastavalt Xocate (kodulehel Xocoatl), Touch ja Pink Frost (MUS):

Xocoatl on hästi ilus ploomililla ja kuldse pruuni vahepealne toon, mis iga nurga all näib eri värvi olevat. Kogu selle sätenduse juures on tal piisavalt sügavust, et teda saaks siiski tumeda lauvärvina/silma välisnurgas kasutada.

Väga hele kuldsepoolne valge, mitte päris matt, aga mitte väga sädelev ka. Millegipärast meenutab munavalget. Piduliku meigi jaoks sobib väga hästi kulmu alla. Mulle pani seda ka silma sisenurka, ent ise eelistan sinna midagi kreemisemat, sest puuderjad lauvärvid teevad silma sisenurga minu jaoks tavaliselt kuidagi kuivaks ja tolmuseks. See tegelikult ei teinud, nii et peab veel vaatama ja uurima.

Hästi kena duokroomiga roosa, mille ta õnneks pani paari minu jaoks kuidagi omasemate lilla ja kuldsega, sest roosat ainult pruuniga... ma ei kannaks. See on kas külmemale nahavärvile või tibimatele mimpsidele.

Muideks, see tuletab mulle meelde, et sellal kui ma seal istusin, suskas Tiina mulle nina alla ka nelja eri värvi riideriba, igaühel erinev kommilõhn küljes. Üks oli konkreetselt nagu Tutti-Frutti komm - milline 13-aastane omale MUS-i asju suudab lubada, ma ei kujuta ette. Teine oli kuidagi viisakam ja lõhnas väga arbuusi järgi. Mulle ei meeldi arbuusised lõhnad, nad on alati kuidagi... tühjad ja lurrid ja mingit veidrat tüüpi magusad, mis mulle ei imponeeri. Üks oli veel, mis isegi meelde ei jäänud, vist meenutas suhkruvatti.

Ja siis üks oli selline, mis ei olnud in-your-face-kommipood. "See - see on kõige parem, mis see on?"

"Selle nimi on Your Valentine".

Neile, kes teksti ei näe lugeda, seal on selline n-ö tutvumiskuulutus:

I am sensitive and feminine. I spend my days in the tub, reading books or taking long walks in the woods. Looking for someone who likes genuine conversations in front of the fire place and likes to take me out to dinner. I love chocolate and red roses....

Eksole.

Kes mind teavad, ei kirjeldaks mind kindlasti sõnadega sensitive või feminine. Tõtt-öelda on ainus, mis sealt igal hetkel paika peab, see šokolaadi osa.

Sellest hoolimata lasin seda lõhna omale peale ja pärast töö juures mõtlesin iga natukese aja tagant, et oot-oot... ja siis tuli jälle meelde, et mina olen see, kes nii lõhnab. Võib-olla mul lihtsalt õnnestus doseerimine - ühe käe randmele veidi ja siis õrnalt vajutasin nad kokku (et lõhnamolekule mitte katki pressida, olen kuulnud, et selline asi võib juhtuda), aga see oli täpselt selline lõhn, et ta suurema osa ajast kuidagi kadus ära või oli tagaplaanil ja kui ma nihelesin, siis ta korraks kõditas jälle.

Ma ei ole mingi parfüümigurmaan, päris kindlasti mitte, aga kui ma seda lõhna kirjeldaks siis nii. Istud oma buduaaris, küünlad põlevad ja valgus on mahe. Aeglaste ja rahulike liigutustega, sest sul pole kiire, võtad mingi pintsli ja siis, selle pehmust nautides, puuderdad ennast. Igaks juhuks. Kuigi sul pole vaja. Väljas on malbe suveöö, mis hiilib kardina vahelt tuppa.

Ja nii edasi. Peaaegu vastikult lembeliselt ja luuleliselt. Igal juhul - kindlasti meeleolu lõhn ja minu puhul kindlasti mitte igaks päevaks, aga... meeldis.

Silmapliiats, mis ta kasutas, kannab nime Seduced by the Dark  (MUS) ja see oli selline väga tume pruun ja päris hea pehme ja tugeva pigmendiga, püsis ka hästi ja tuli kergesti maha, ei oska midagi ette heita.

Huulte jaoks palusin värvi, mis oleks mu enda huulte värvi (sest ma tahan tegelikult midagi, millega oma huulte kuju korrigeerida - mul on alahuul ühelt poolt laiem ja teiselt pool ülahuul laiem). Ta tuli lagedale tooniga, mis kandis sobivat nime Perfect Pink (MUS):

See oli väga ilus värv ja peaaegu minu huulte värvi, aga siiski nähtavalt erksam/puhtam roosa/neoonim, mis ei olekski iseenesest halb, aga mulle veidi tundus, et see ei sobi mu juuste värviga vms. Peale läks aga sooja tooni huuleläige Anniversary Gold, mis roosa pliiatsi külmuse "üles sulatas". Kodulehel pilti pole, aga selline väga peene kullateraga läige, mis hilisemat salatisöömist siiski üle ei elanud. Eriti. Aga pliiats püsis. Plusspunktid selle eest.

Lõpuks sai viimaseks valituks hoopis pintsel, millega ta jumestuskreemi peale kandis, sest ma olin poodi minnes tegelikult juba seda otsustanud ja see oli nii hea, pehme vetruv ja oma laiuse kohta täpne, et tundus väga hea diil - arvestades veel Maci pintslite hindu Eestis.

Huvitav on see, et tal pole numbrit nagu suuremal osal MUS-i pintslitest, vaid tema nimi ongi lihtsalt Make Up Store Foundation Brush. Nii lihtne ja tabav :D

Lõppkokkuvõttes sain siis uue pintsli, jumestuskreemi Liquid Foundation ja selle silmaaluste kreemi, millest võiks ju ka ikka pildi panna (MUS):

Lõbus oli. Aitäh Tiinale, kes pilte tegi. Näete, see on Tiina (parasjagu minu tehtud meigiga stiilipeo jaoks, kus ta oli... Evelin Ilves):

Salatid, trenn, saun ja puhtad organid

Tegelikult on ju nii, et korralik uni ja toit on põhilised, millega oma välimust=tervist hoida. Jah, väljanägemine peegeldab tervislikku seisukorda, kõik teavad seda, et sellepärast ongi maailm nii pealiskaudne, et looduse seisukohast on meie eesmärk paljuneda ja lapsetegemise partnerit valitakse ikka tervise=välimuse järgi.

Lisaks. Hea tervisega inimene on kõvasti rõõmsameelsem. Mina pole nüüd üle nädala jälle suitsu teinud, enesetunne on kuidagi toredam ja rahulikum. Samas, ma eile õhtul hakkasin natuke igatsema, ent las ta jääb pigem ilusaks mälestuseks sellest, kuidas kunagi noore ja metsikuna sai sügisõhtul pargipingi peal mingeid jutte heietatud ja suitsu kimutud. Igapäevaselt ei ole see ju tegelikult üldse nii mõnus, suurem osa sigarette läheb lihtsalt sõltuvuse käigus hoidmiseks, ei ole seal seda mõnu ega loodetud vabanemist. Pealegi on suitsetav vanamutt päris jõle vaatepilt, ei taha ise sellist kunagi inimestele pakkuda.

Ning, jah, nüüd on jälle need esimesed kortsud, mis mul kulmude vahel ja otsaesisel kangesti kodu tahavad teha, ära läinud.

Üleüldiselt valitseb minu elus praegu tahtmine kõike paremaks teha, valguse poole minna ja, noh, yang. Töö juures enam kohvikukoogikesi ei söö, hoopis salateid selle asemel. Mulle hirmasti maitsevad Pickway Kanasalat Caesari kastmega ja Figuurisõprade Salat. Õige kastme või maitseainega on kogu see silo nii-nii hea.

Kolmas asi, millega otsustasin uuesti alustada, on trenn. Ma saan igal nädalavahetusel korra Audentes Fitnessis tasuta käia. Laupäeval läksin esimest korda.

Mulle NII meeldis.

Mulle meeldis see spaalik õhkkond - kui keegi on vaadanud sellist sarja nagu Dollhouse, siis umbes selline tunne tekkis seal. Näe, üks pilt ka:

Tartus, ma mäletan, kõikide trenniklubide riietusruumid olid nii jube kitsad, duširuumis ei olnud kuskile oma rätikuid ja kodinaid panna jne.

Seal oli kõige peale mõeldud. Hästi suured ja avarad duširuumid ja veel avaramad riietusruumid. Duširuumi sisse minnes oli kohe selline eriti lahe silindritest riiul, kuhu asju panna ja duši enda kõrval seina sees - nagu funkmajades - väike süvis. Tavaline saun ja aurusaun. Tavaline saun ei olnud selline vusside koht, kus lihtsalt moe pärast istud, oli ikka korralik leil. Esimesena käisin aurusaunas, olin seal minuti istunud ja higi lihtsalt voolas nagu Gangese jõgi. See on see kui pole kuid saunas käinud. Mulle jubedalt meeldis sealne valgustus ka - lõpuks ometi on keegi aru saanud, et saunas ei ole vaja teistele inimestele otsa vahtida, vaid oma jala ette näha. Väiksed valgusallikad olid pingi all, mis lisas ruumile spaalikkust ja salapära ja mulle lihtsalt nii väga meeldis.

Kõige mõnusam oli siiski riietusruum. Üritan praegu aru saada, miks, aga ühtki üksikut asja ei oska välja tuua peale selle, et ruumi oli. Värvid. Hästi ilusast puidust kapid. Rohelist oli palju. Pruuni ka. Suures ruumis tumepruun ja tumeroheline ei rõhu, vaid hoopis "Üksinda ma kõnnin metsas...".

Kuna ma olen praegu nagunii suures organiseerimistuhinas, siis teeb ainult rõõmu seegi, et on vaja kuskilt leida väikseid pudeleid, millesse palsamit, kehakreemi jms ümber valada. Alustan aga sellest, et järgmine kord trenni minnes võtan käterätiku kaasa.

Sellel kellaajal, kui mina sinna jõudsin, ühtki aeroobikatrenni ei olnud. Seal on ka korralik bassein, aga mul pole head ujumistrikood (kavatsen tekitada). Seega hängisin jõusaalis. Sisse kõndides tegin näo nagu kurja koera kuudist mööda minnes - "Ma ei karda midagi" - sest tegelikult mind veidi heidutab see, kui ma olen terve jõusaali peale ainus naine ja kõik teised on sellised suured jõmmid, kes esiteks teavad täpselt, mida iga masinaga teha, ja teiseks ilmselt imestavad, mida ma üldse sealt otsin.

Paar tüdrukut oli siiski ka ja nagu kõik muu, jõusaal oli ikka korraliku suurusega. Plussiks oli see ka, et igal masinal oli pildi- ja tekstiseeria, kus oli näidatud, kuidas teda kasutama peab ja milliseid lihaseid see treenib. Ladinakeelsed nimetused olid ka juures. Üritasin siis hästi tasakaalustatult teha seljale ja kõhule ja kätele - triitsepsi ja Delta jaoks olid eraldi masinad - ja jalgadele. Nagu juba ammu teadsin, on mu jalad väga tugevad ja käed nagu mannapuder.

Nüüd olen väga tõsiselt hakanud mõtlema selle üle, et tahaks trenni teha mingi plaani järgi, mille on koostanud minust targem inimene. Selleks on eratreenerid, aga mulle tundub, et nad on liiga kallid ja lisaks ennast tundes ei meeldiks mulle ennast kellegagi niimoodi siduda. Ühel hetkel ma kas loobun või ei vaja enam või ei taha vms ja siis on selline totakas lahkuminek.

Leidsin Audentesest sellise programmi, mis kestab neli kuud, kuumakse on 30 eurot ja hõlmab selliseid asju:

• Kliendi soovide ja ootuste kaardistamine ning eesmärgi seadmine
• 2 koormustesti (programmi alguses ja lõpus, et fikseerida edusammud)
• 2 lihastesti (programmi alguses ja lõpus, et fikseerida edusammud)
• 3 personaaltreeningut
• Personaalne treeningkava
• Toitumisnõustamine

Mulle meeldib, et on kindel aeg ja siis ma enam ei pea selle treeneri või kellegagi seotud olema. Ainus, mis praegu natuke paneb pead murdma, on see, et lisaks sellele 30 eurole kuus peab olema ka Audentese klubi liige, mis omakorda on veel umbes 60 eurot kuus. Samas, ma tahan trenni teha nii, et ma endale liiga ei teeks ja kui on keegi, kes mu n-ö rajale minekut jälgib, valvab ja juhendab, siis see oleks suureks abiks.

***

Paar kokkuvõtteklišeed ka.

Ilu ja tervis saavad ikka tõesti alguse seespoolt. Geene ei saa muuta, aga mida vanemaks me saame, seda rohkem valikud ja elustiil tervise olukorda määravad. See oligi nüüd jutt sellest, milliseid valikuid mina otsustasin teha, et praegu hea välja näha ja et ma jaksaksin viiekümne aasta pärast oma lapselastega mängida ja mürada.

Ilu ehk tervist kõigile!

ÜLEVAADE: MAC Mineralize Skinfinish/The Body Shop mineraalpuudri kabukipintsel

Eks see ole nüüd üks kohustuslik postitus, sest mitte ükski, kes natuke meigiasjade seas ringi nuusutab, ei pääse MAC-ist (Make-up Art Cosmetics). Peaasjalikult on firma kuulus oma pintslite ja lauvärvide poolest, ent neil on ka näiteks päris head huulepulgad.

Mulle näib aga, et MAC-i kroonimata kuninganna on see puuder - Mineralize Skinfinish Natural. Neil on veel mitu erinevat varianti puudrist, mille nimi oleks siis lihtsalt Mineralize Skinfinish, mis näevad siiruviirulistena lahedamad välja ja mis suuremale osale nahavärvidest oleksid põsepunad. Natural on siis lihtsalt puuder, aga siiki mitte lihtsalt.

Nii minu kui mu õe puudri tooni nimi on Light, mis on olemasolevatest kõige heledam.

MAC ütleb, et see on  A luxurious domed face powder with minerals, slowly baked to provide a dimensional yet natural-matte finish. Provides perfect low coverage. Use to set and fix foundation or as a touch-up throughout the day.

Ma arvan küll, et kellel on selline kena normaalne nahk (aga kas on kedagi sellist?), sellele piisakski erilisemateks hetkedeks vaid veidikesest sellestsamusest puudrist - ninale ja lõuale ja siis pärast piltidel nahk ei läigi. Teiste jaoks on ta aga pigem, jah, jumestuskreemi kinnitaja. Võhikumale vihjeks nii palju, et kogu meik - ka lauvärvid, kulmuvahad ja põseruužid - püsivad paremini, kui neile kogu jumestusprotseduuri lõpus pisut läbipaistvat puudrit peale kanda. 

See puuder pole küll läbipaistev, ent see-eest ta jälle ühtlustab kõiki värve enda all paremini. 

Mis MAC-i puhul on jube kurb, on see, kui kallis ta Eestis on. Nad juba USA-s oma USA palkadega arvavad, et see on kallis. See puuder näiteks maksab Ühendriikides 27 dollarit, MAC-i enda pintsel, mida nad juurde soovitavad, on 50 dollarit. Eestis tuleb kõik need hinnad panna eurodesse ja siis veel veidi otsa, vahel lausa kolmandiku jagu. Näiteks ma kinkisin oma emale jõuludeks MAC-i huulepulga Pro Longwear Lipcreme, mis maksab USA-s 17 dollarit, Tallinna Kaubamajas aga 21 eurot. Või oli 22.

On ikka vahe küll. Seega - mina tellisin enda puudri Ebayst ja teise veel oma õele kingiks ning kuigi pärast pidin veel pakile otsa maksma, jäin ikkagi plussi võrreldes sellega, kui oleksin ostnud selle Kaubamajast. Samas - minu puuder läks transpordi ajal katki - mõra on sees - nii et kõik pildid siin on Aedi omast tehtud. 

Praegu mõtlen küll, et mingu potilaadale see esteetika, oleks hoopis pidanud enda mõraga puudrist pilte tegema, aga mul oli piltide tegemise ajal teine tuju. Nii et.

Puudri kaitseks peab ütlema, et see on lihtsalt väga-väga hea puuder, sest see ei näe naha peal välja nagu puuder. Peale selle tundub, et tegu on siiski pikaajalise investeeringuga oma enesetundesse, välimusse ja naha tervisesse, sest selles tempos nagu mina seda kasutan - iga päev pisut jumestuskreemi peale - jätkub mul teda ülikauaks. Väidan julgelt, et kaheks aastaks, võib-olla kauemakski. Kui ta just päris katki ei kuku. See on tõenäolisem.

MAC-i pintslit ma ei tellinud ja ta oleks isegi originaalhinnaga olnud minu jaoks liiga kallis. MA ei taha isegi teada, mis ta Eestis maksta võiks. Ehk mingi 60 eurot? Kuna Aedil pintsleid peaaegu polnud, siis kinkisin talle koos puudriga ka kabukipintsli, mille sain The Body Shopist. Toona olid pintslid veel 20% odavamad, nii et  18-eurose pintsli sain mina mingi 15-ga.

Pärast proovisin pintslit ise ka ja üleeile ostsin endale kah, mis sest, et täishinnaga - ikka odavam kui MAC-i oma ja nii pintslipede ma veel pole, et ma tunneks, et tal midagi viga on. Mitte ühtki karva pole ta ajanud, ülitihe ja nii-nii pehme pintsel on see. The Body Shop ise ütleb, et ta on mõeldud nende Extra Virgin Minerals puudri jaoks, aga õunad ja apelsinid, eks. 

The Body Shopi leht räägib:

Extra Virgin Minerals™ mineraalpuudri pintsel

Extra Virgin Minerals™ Loose Powder Foundation Brush

Väga tihe pintsel, millega on võimalik võtta pintslile täpne kogus jumestuspuudrit. Värv jääb harjaste külge ja on tagatud ühtlane ning sile tulemus. Super pehmed süntetilised karvad on hügeenilisemad ja annavad meile teadmise, et ühelegi loomale ei ole pintslit valmistades liiga tehtud. Puhasta pintslit regulaarselt teepuuõliga, mis loputa pintslist välja jooksva vee all ning jäta pintsel ööseks kuivama.

Jah, seal ongi "süntetilised" ja "hügeenilisemad". Üldse kuidagi kohmakalt tõlgitud.

Igaks juhuks: kes ei tea, siis kabukipintsel on selline lühike ja jässakas hästi tihe pintsel, millega on hea puudrit naha peale hõõruda - saab ühtlasema ja katvama tulemuse kui õhku täis hõreda pintsliga.

Ma küll ei kujuta ette, kui palju pehmem või korralikum peaks MAC-i kabukipintsel olema, et ta minimaalselt kaks korda kallim on. Ma olen igal juhul väga rahul ja praegu usun küll, et see jääb minu esimeseks ja viimaseks selliseks pintsliks.

ÜLEVAADE: Make Up Store Matt Foundation

Tiina ütles, et see on kõige parem jumestuskreem, mida ta on kasutanud ja sama kehtib ka minu puhul. Lisaks on see minu kasutatutest kõige kallim. Täishind on tal 20 euro kandis, mina sain klubiõhtul (jälle see klubiõhtu!) umbes 17-ga.

Tooni valisin ise välja, selle nimi on Milk ja jumestuskunstnik pärast kontrollis üle ja ütles, et õigesti valisin. Ausalt öeldes tegi valiku lihtsamaks asjaolu, et sel hetkel teist väga-väga sarnast tooni nimega Ivory (mille hiljem Aedile valisin) poes ei olnudki. Seega võtsin olemasolevatest heledaima.

Ka neil, kes pole värvipimedad, on Milkil ja Ivoryl raske vahet teha:

Kõik on kogu aeg samapidi: Ivory vasakul, Milk paremal.

Tootja kavatsusest annab veidi aga aimu Make Up Store'i kodulehekülg, kust all kujutatu ka pärit on:

Selle pildi järgi on Ivory roosam ja Milk heledam, nii et minule ja mu õele peaks nad selle järgi ka sobima. Lisaks on kodulehel veel teistegi päris heledate toonide valik lai - kõiki aga Eesti poes küll ei ole. Selle pildi peal on veel vana klaasist pudel, mis oli küll ilusam, aga uus plastmassist pudel ei ole otseselt kole ja on kindlasti praktilisem. Tiina õel oli klaasist pudel näiteks pooltühjana (ma pole pessimist, aga pooltäisna ei kõla lihtsalt - eesti keel on hoopis pessimist) vannitoa põrandale kukkunud: klaasikillud igal pool ja umbes 10 euro jagu kallist kraami raisus.

Mis nad siis ütlevad?

Matt Foundation do not consist oil and suits normal to combined and oily skin. The result is matt and the foundation gives good cover. Apply it with our foundation brush or a make up sponge. When using a foundation your make up stays on longer and the result is fantastic.

Key ingredients

• Glycerin: Softening and moisturizing for all skin types. Keeps the product fresh longer.
• Pantotene: Binds skin in the epidermis, increases pigmentation and cell growth, improves healing of sun damaged skin, decreases bacteria and itching.
• Propylene glycol: Used against certain types of eczema, moisturizing, antibacterial.

(Kas minust on väga keelepede norida selle "do not consist oil'i" kallal?)

Jah, on tunda, et õlivaba ja nahka hooldav. Esimene jumestuskreem minu proovitutest, mis päeva jooksul järjest ilusam tundub, see tähendab, nahk näib järjest ilusam. Õlivabadus annab märku aga nii, et kuigi tegu on vedelikuga, vabandust - emulsiooniga, tundub ta sõrmede ja näonaha vahel kuiv. Umbes nii nagu kuiv vein, saate aru küll. Teine huvitav hetk on see, et korraks võib tunduda, et teda on jube raske hajutada - nakkub hästi naha külge ja üldse ei taha libiseda - aga siis hästi natuke veel ja ei leiagi teda enam näo pealt üles. Esimesel korral selline käitumine ärritas mind pisut, siis harjusin ära ja nüüd on see saanud minu jaoks hea õlivaba jumestuskreemi tunnuseks.

Nahapinna jätab matiks, aga mitte surnumatiks. Unematja ja Surnu-Mati, haha. Püsib hästi, välja arvatud minu puhul suu ümbruses - räägin ja söön ilmselgelt liiga palju, I get the hint - ja värvi päeva jooksul ei muuda.

Ma olen üks neid inimesi, kes ei taha poes banaane ostes kobarat katki teha - banaanid võivad õnnetuks muutuda - ja mõnda pluusi kannan ka seepärast, et ma pole teda ju kaua kandnud ja see tundub tema suhtes ebaõiglane. Matt Foundation muudab mind ebaõiglaseks teis(t)e jumestuskreemide suhtes. Tahaks kogu aeg seda kanda, aga teine on ju ka olemas. Nii ongi MUS MF jäänud nendeks päevadeks, kus on hiljem õueminek või võin kaamerate või fotokate ette jääda. Mõnikord hea tuju pärast ka.

Oli paar väga toredat inimest, kes kinkisid mulle jõulude paiku Make Up Store'i kinkekaardi, mis näeb ette seda, et mulle tehakse isiklik jumestuse kiirkursus ja siis saan 45 euro eest omale ka nodi valida. Uus seesamunegi jumestuskreem läheb kindlasti, selle jaoks ettenähtud pintsel ka ja ilmselt kolmandaks siis Make Up Store'i teine jumestuskreem Liquid Foundation. Võimalik, et nende seerum ka, mida Tiina mulle soovitas. Lõppude lõpuks on mu nahk siiski kuivapoolne ja külmemad talveilmad on tulekul. Suvi on õlivabaduse ja puudrite aeg.

Suhkruploomihaldja küüned koos Triin Tasujaga

Paar päeva tagasi juhtus nii, et olin ise Tartus ja läbi astus ka Triin Tasuja, kes avaldas soovi kahe oma küünelakiga miskit ette võtta. Pigmentitega saab teha palju asju - kasutada otse lauvärvina või pressida uueks lauvärviks, kehakreemi sädelevaks teha, juuksehooldusvahendi sisse panna, põsepuna või highlighteri ehk esiletõste helendusena kasutada, huuleläike värvi muuta jne. Üks variant on tuunida pigmentidega küünelakki.

Triin Tasuja tõi muutumismängu jaoks need lakid:

Vasakpoolne siis selline harilik Manhattani alus- ja pealislakk, parempoolne Wild and Crazy (Wet n Wildi copycat) erk fuksiaroosa matt dekoratiivlakk.

Kunagi tellisin Ebayst umbes 40 väikest pigmenditopsi, firmasiltidega Leishi, Wendy ja Lanmei. Oli ka hetk, mil mind tabas organiseerimisvajadus - seetõttu tegin kõigist koos numbritega sellise näidiste lehe.

Värvitule pealislakile lisasime algselt lihtsalt sätendavat glitterit, siis aga näis see kuidagi kahemõõtmeline ja otsustasime panna juurde ka lillaka duokroomiga valget pigmenti.

Teise laki jaoks läks pigmentide valimine pinevamaks.

Väikest lehtrit meil käepärast polnud, seega tegime ajutise variandi toidupoe tšekist.

 

Esimene pigment sai valitud värvile endale lähedane - ehk lisab sätendust? Triinule tundus see matt nimelt kuidagi... lapik.

Eksperimendi mõttes tahtis Triin ka lisada suuretükilist rohelist, mis aga kahjuks lakile värvi juurde ei andnud, vaid tekitas sinna hoopis pisikesed klombid/terad.

 

Kui Triin Tasuja külla jõudis, olid tal küüned juba lakitud. Nimetissõrm on kaetud nii algse matiga kui hilisema versiooniga.

Lõpuks sai roosa laki sisse puistatud viit erinevat pigmenti.

Pool küünt veel vana lakiga, pool juba "uuega".

Kuldse läikega valget pidi ju ka ikka juurde panema. Seda tegin mina ja ma olen selline räpakas, läks üle ääre.

Muutus oli suur, keskmine sõrm on allpool nüüd veelgi uuema versiooniga kaetud.

Nagu näha, reedab laki uus tekstuur neid rohelisi täppe, mis oma värvi paksu laki vahelt siis näidata ei suuda. Lakkisime Triinu küüned üle ja seejärel, tekstuurile mõtte andmiseks ja selle ära kasutamiseks, pintseldasin küüned poolest saadik üle juba tuttava roosa pigmendiga ja lisasin seejärel veel tippudesse kuldset.

Lakid ise nägid lõpuks välja sellised:

Kõige lõpus lisasimegi küüntele ka endatehtud sinakas-lillakas-roosakalt sätendavat pealislakki. Triin Tasuja ise arvas, et tal on tuhksuhkurdatud küpsiste sõrmed vms. Mulle meenutasid nad karamelliseeritud arbuusi - kas selline asi on olemas?

Ilma välguta pilt ka: