Salatid, trenn, saun ja puhtad organid

Tegelikult on ju nii, et korralik uni ja toit on põhilised, millega oma välimust=tervist hoida. Jah, väljanägemine peegeldab tervislikku seisukorda, kõik teavad seda, et sellepärast ongi maailm nii pealiskaudne, et looduse seisukohast on meie eesmärk paljuneda ja lapsetegemise partnerit valitakse ikka tervise=välimuse järgi.

Lisaks. Hea tervisega inimene on kõvasti rõõmsameelsem. Mina pole nüüd üle nädala jälle suitsu teinud, enesetunne on kuidagi toredam ja rahulikum. Samas, ma eile õhtul hakkasin natuke igatsema, ent las ta jääb pigem ilusaks mälestuseks sellest, kuidas kunagi noore ja metsikuna sai sügisõhtul pargipingi peal mingeid jutte heietatud ja suitsu kimutud. Igapäevaselt ei ole see ju tegelikult üldse nii mõnus, suurem osa sigarette läheb lihtsalt sõltuvuse käigus hoidmiseks, ei ole seal seda mõnu ega loodetud vabanemist. Pealegi on suitsetav vanamutt päris jõle vaatepilt, ei taha ise sellist kunagi inimestele pakkuda.

Ning, jah, nüüd on jälle need esimesed kortsud, mis mul kulmude vahel ja otsaesisel kangesti kodu tahavad teha, ära läinud.

Üleüldiselt valitseb minu elus praegu tahtmine kõike paremaks teha, valguse poole minna ja, noh, yang. Töö juures enam kohvikukoogikesi ei söö, hoopis salateid selle asemel. Mulle hirmasti maitsevad Pickway Kanasalat Caesari kastmega ja Figuurisõprade Salat. Õige kastme või maitseainega on kogu see silo nii-nii hea.

Kolmas asi, millega otsustasin uuesti alustada, on trenn. Ma saan igal nädalavahetusel korra Audentes Fitnessis tasuta käia. Laupäeval läksin esimest korda.

Mulle NII meeldis.

Mulle meeldis see spaalik õhkkond - kui keegi on vaadanud sellist sarja nagu Dollhouse, siis umbes selline tunne tekkis seal. Näe, üks pilt ka:

Tartus, ma mäletan, kõikide trenniklubide riietusruumid olid nii jube kitsad, duširuumis ei olnud kuskile oma rätikuid ja kodinaid panna jne.

Seal oli kõige peale mõeldud. Hästi suured ja avarad duširuumid ja veel avaramad riietusruumid. Duširuumi sisse minnes oli kohe selline eriti lahe silindritest riiul, kuhu asju panna ja duši enda kõrval seina sees - nagu funkmajades - väike süvis. Tavaline saun ja aurusaun. Tavaline saun ei olnud selline vusside koht, kus lihtsalt moe pärast istud, oli ikka korralik leil. Esimesena käisin aurusaunas, olin seal minuti istunud ja higi lihtsalt voolas nagu Gangese jõgi. See on see kui pole kuid saunas käinud. Mulle jubedalt meeldis sealne valgustus ka - lõpuks ometi on keegi aru saanud, et saunas ei ole vaja teistele inimestele otsa vahtida, vaid oma jala ette näha. Väiksed valgusallikad olid pingi all, mis lisas ruumile spaalikkust ja salapära ja mulle lihtsalt nii väga meeldis.

Kõige mõnusam oli siiski riietusruum. Üritan praegu aru saada, miks, aga ühtki üksikut asja ei oska välja tuua peale selle, et ruumi oli. Värvid. Hästi ilusast puidust kapid. Rohelist oli palju. Pruuni ka. Suures ruumis tumepruun ja tumeroheline ei rõhu, vaid hoopis "Üksinda ma kõnnin metsas...".

Kuna ma olen praegu nagunii suures organiseerimistuhinas, siis teeb ainult rõõmu seegi, et on vaja kuskilt leida väikseid pudeleid, millesse palsamit, kehakreemi jms ümber valada. Alustan aga sellest, et järgmine kord trenni minnes võtan käterätiku kaasa.

Sellel kellaajal, kui mina sinna jõudsin, ühtki aeroobikatrenni ei olnud. Seal on ka korralik bassein, aga mul pole head ujumistrikood (kavatsen tekitada). Seega hängisin jõusaalis. Sisse kõndides tegin näo nagu kurja koera kuudist mööda minnes - "Ma ei karda midagi" - sest tegelikult mind veidi heidutab see, kui ma olen terve jõusaali peale ainus naine ja kõik teised on sellised suured jõmmid, kes esiteks teavad täpselt, mida iga masinaga teha, ja teiseks ilmselt imestavad, mida ma üldse sealt otsin.

Paar tüdrukut oli siiski ka ja nagu kõik muu, jõusaal oli ikka korraliku suurusega. Plussiks oli see ka, et igal masinal oli pildi- ja tekstiseeria, kus oli näidatud, kuidas teda kasutama peab ja milliseid lihaseid see treenib. Ladinakeelsed nimetused olid ka juures. Üritasin siis hästi tasakaalustatult teha seljale ja kõhule ja kätele - triitsepsi ja Delta jaoks olid eraldi masinad - ja jalgadele. Nagu juba ammu teadsin, on mu jalad väga tugevad ja käed nagu mannapuder.

Nüüd olen väga tõsiselt hakanud mõtlema selle üle, et tahaks trenni teha mingi plaani järgi, mille on koostanud minust targem inimene. Selleks on eratreenerid, aga mulle tundub, et nad on liiga kallid ja lisaks ennast tundes ei meeldiks mulle ennast kellegagi niimoodi siduda. Ühel hetkel ma kas loobun või ei vaja enam või ei taha vms ja siis on selline totakas lahkuminek.

Leidsin Audentesest sellise programmi, mis kestab neli kuud, kuumakse on 30 eurot ja hõlmab selliseid asju:

• Kliendi soovide ja ootuste kaardistamine ning eesmärgi seadmine
• 2 koormustesti (programmi alguses ja lõpus, et fikseerida edusammud)
• 2 lihastesti (programmi alguses ja lõpus, et fikseerida edusammud)
• 3 personaaltreeningut
• Personaalne treeningkava
• Toitumisnõustamine

Mulle meeldib, et on kindel aeg ja siis ma enam ei pea selle treeneri või kellegagi seotud olema. Ainus, mis praegu natuke paneb pead murdma, on see, et lisaks sellele 30 eurole kuus peab olema ka Audentese klubi liige, mis omakorda on veel umbes 60 eurot kuus. Samas, ma tahan trenni teha nii, et ma endale liiga ei teeks ja kui on keegi, kes mu n-ö rajale minekut jälgib, valvab ja juhendab, siis see oleks suureks abiks.

***

Paar kokkuvõtteklišeed ka.

Ilu ja tervis saavad ikka tõesti alguse seespoolt. Geene ei saa muuta, aga mida vanemaks me saame, seda rohkem valikud ja elustiil tervise olukorda määravad. See oligi nüüd jutt sellest, milliseid valikuid mina otsustasin teha, et praegu hea välja näha ja et ma jaksaksin viiekümne aasta pärast oma lapselastega mängida ja mürada.

Ilu ehk tervist kõigile!