Ma ei tea, mis hetkel see täpselt juhtus.
Väiksena võtad ju kõike vastu ja konstateerid, et nii on. Tühjad kohad täidad ise olemasoleva põhjal. Nii, et oleks kuidagi seostatud või loogiline.
Hiljem aga...
See on hirmus, kui mitukümmend inimest sõidavad bussis. Ma ei tea, miks. Aga see on kõhe, kuidas inimesed, kes on üksteise jaoks võõrad, on ühistranspordis ja viibivad samas ruumis näiteks pool tundi. See on hirmus, et nende elu on nii organiseeritud. See on hirmus, et nad teevad seda iga päev. Ma ei tea, miks, aga see heidutab mind.
Mind heidutab ka üldine kontseptsioon kortermajadest. Suur kast, jaotatud väiksemateks kastideks. Selle asemel, et elada urus või kuskil juurika all või koopas, elavad inimesed täisnurkade ja väljamõõdetud paksustega seinte vahel. Miks see on hirmus?
Inimesed seisavad punase tule taga. Foor näitab rohelist, kõik lähevad koos üle tee. See on hirmutav.
Inimesed seisavad järjekorras. Poes, näiteks. Hirmutav.
Mul ei ole midagi tsivilisatsiooni vastu. Mõningatel hetkedel tekitavad mõningad ilmingud aga kõhedust. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle seda õpetanud.
Ühe asjaga olin küll väiksena hädas ja mõnes mõttes olen siiani. Viisakus.
"Miks ma ei tohi öelda, et see tädi on paks?"
"Sest nii pole viisakas."
???
Ei saanud aru. Võib-olla sellepärast, et polnud millegagi seostada või siis polnud loogiline. Nüüd juba saab seostada, ent loogika näib siiani olevat sinna külge vägistatud. Tegelikult ei taha loogika seal olla. Aga ta kannatab ära.
Ma ise sõidan ka bussiga, ma ise elan ka korteris, ma ise seisan ka järjekorras ja kasutan valgusfoore. Minu jaoks pole see probleem, aga teistest inimestest hakkab kahju. Kõlab nagu üleolekukompleks, kui selline asi on olemas. Arvatavasti on.
